Mul on imeline tütar :)

Raske on panna sõnadesse seda, kui tänulik ma olen, et mul on tütar.
Marta ootamise alguses nägin unes väikest ilusas valges kleidikeses tumedapäist tüdrukut, kes mulle naeratas.  Peale seda teadsin, et tulemas on tütar.  Varsti, ühel õhtul hakkasin veritsema, haiglas selgus, et oli raseduse katkemise oht.  Küsiti, kas soovin rasedust säilitada... 
Mitmeid kuid hiljem, pärast pikka "liikumatut" perioodi, sündis läbi suure vaeva ja valu Marta.
Esimene pool aastat oli ta ainult issi tütar, seejärel leppis ka minuga.  Sellest alates, kui jalad alla võttis (umbes 10. kuuselt) sai temast korraga tõeline päikesekiir.  Kahe aastaselt, kui temast sai vanem õde, andis ta teada, et kui ta kasvab suureks tahab ta saada emaks.  Viieselt joonistas ta pildi oma tulevasest perest, kuhu kuulus 32 last ja lokkidega mees:) 
Täna leidis ta oma paberite seast ühe kõne, mille ta täiesti ise ettevalmistas ja esitas sakramendikoosolekul, viie aastaselt.  Uskumatu, aga tõsi!  Minu ilus, tark, julge ja lihtsalt imeline tütar!

Olge pühad!

"Olge siis mulle pühad, sest mina, Issand, olen püha!  Ma olen teid eraldanud teistest rahvastest, et te oleksite minu päralt."  3.Moosese 20:26

Sain täna teada, et Heebreakeelse sõna vaste pühale - kedushah - tähendab "olla eraldatud".  Ülalolev pühakirjasalm ja üleskutse olla püha, sai sügavama tähenduse. :)

Oleme uhked?

Olen viimasel ajal mõtisklenud uhkuse teemal (tõenäoliselt on sellele kõvasti kaasa aidanud ka Reformierakonna kampaania "Uhke Eesti üle!" ja teiste  firmade reklaamid teemal a la "Uhke liha üle! jne). 

Nagu tavaliselt ikka jõuan ma otsapidi lõpuks sama teema juurde üldkonverentsi kõnesid lugedes.

1986. aasta kevadel, kõneles pres. Benson esimest korda kiriku presidendina.  Tema kõne oli vägev ja tõesõna ikka veel aktuaalne.   Tasub lugeda :)
http://www.lds.org/general-conference/1986/04/cleansing-the-inner-vessel?lang=eng

Järgnevalt osa sellest kõnest.

Beware of Pride 

May I now discuss a subject of grave concern that deserves deeper development than we have time. It is the subject of pride.

 

In the scriptures there is no such thing as righteous pride. It is always considered as a sin. We are not speaking of a wholesome view of self-worth, which is best established by a close relationship with God. But we are speaking of pride as the universal sin, as someone has described it.

 

Mormon writes that “the pride of this nation, or the people of the Nephites, hath proven their destruction.” (Moro. 8:27.) The Lord says in the Doctrine and Covenants, “Beware of pride, lest ye become as the Nephites of old.” (D&C 38:39.)

 

Essentially, pride is a “my will” rather than “thy will” approach to life. The opposite of pride is humbleness, meekness, submissiveness (see Alma 13:28), or teachableness.

 

In the early days of the restored church, the Lord warned two of its prominent members about pride. To Oliver Cowdery, He said, “Beware of pride, lest thou shouldst enter into temptation.” (D&C 23:1.) To Emma Smith, He said, “Continue in the spirit of meekness, and beware of pride.” (D&C 25:14.)

 

“Thou shalt not be proud in thy heart,” the Lord warns us. (D&C 42:40.) “Humble yourselves before God,” says the Book of Mormon. (Mosiah 4:10.)

When the earth is cleansed by burning in the last days, the proud shall be as stubble. (See 3 Ne. 25:1; D&C 29:9; D&C 64:24.)

 

The great and spacious building which Lehi saw was the pride of the world where the multitude of the earth was gathered. (See 1 Ne. 11:35–36.) Those who walked the straight and narrow path and held onto the word of God and partook of the love of God were mocked and scorned by those in the building. (See 1 Ne. 8:20, 27, 33; 1 Ne. 11:25.)

 

“The humble followers of Christ” are few. (2 Ne. 28:14.)

Pride does not look up to God and care about what is right. It looks sideways to man and argues who is right. Pride is manifest in the spirit of contention.

 

Was it not through pride that the devil became the devil? Christ wanted to serve. The devil wanted to rule. Christ wanted to bring men to where He was. The devil wanted to be above men.

 

Christ removed self as the force in His perfect life. It was not my will, but thine be done.

 

Pride is characterized by “What do I want out of life?” rather than by “What would God have me do with my life?” It is self-will as opposed to God’s will. It is the fear of man over the fear of God.

 

Humility responds to God’s will—to the fear of His judgments and the needs of those around us. To the proud, the applause of the world rings in their ears; to the humble, the applause of heaven warms their hearts.

 

Someone has said, “Pride gets no pleasure out of having something, only out of having more of it than the next man.” Of one brother, the Lord said, “I, the Lord, am not well pleased with him, for he seeketh to excel, and he is not sufficiently meek before me.” (D&C 58:41.)

 

The two groups in the Book of Mormon that seemed to have the greatest difficulty with pride are the “learned, and the rich.” (2 Ne. 28:15.) But the word of God can pull down pride. (See Alma 4:19.)

 

With pride, there are many curses. With humility, there come many blessings. For example, “Be thou humble; and the Lord thy God shall lead thee by the hand, and give thee answer to thy prayers.” (D&C 112:10.) The humble will “be made strong, and blessed from on high, and receive knowledge.” (D&C 1:28.) The Lord is “merciful unto those who confess their sins with humble hearts.” (D&C 61:2.) Humility can turn away God’s anger. (See Hel. 11:11.)

 

My beloved brethren and sisters, as we cleanse the inner vessel, there will have to be changes made in our own personal lives, in our families, and in the Church.The proud do not change to improve, but defend their position by rationalizing. Repentance means change, and it takes a humble person to change. But we can do it.

Omapärane unenägu

Läksin õhtul magama mõttega, et küll on kahju, et nädalavahetus nii kiirelt läks ja et ma jäin haigeks ja nüüd ei saanudki lugeda 2.Nefi 1 peatükki ja et huvitav millest see küll täpselt räägib ja tundsin, et peaaegu ei suuda ära oodata järgmist päeva, et seda lugeda.

Unenägu algas sellest, et ütlesin Carlile „Tule!“ja ta vastas „Ma ei saa!  Vaata!“  ja ma vaatasin ning nägin, et ta oli justkui mingis suures savist lillepotis jalgupidi kinni ja selles potis olev must löga justkui võttis tema üle võimust, nagu Carl oleks paber, mis ühest otsast märjaks saades ajapikku üleni märjaks läheb.  See tume asi imbus aina kõrgemale ja kõrgemale.  Ma märkasin, et olid veel teised kes samamoodi ühe koha peal seisid, kõigi üle tumedus võimust saamas.  Ütlesin Carlile, et sa pead tulema, sa pead ennast sellest vabastama.  Siis nägin, et kui inimene ei suutnud ennast ise selles potist välja tõmmata,  oli nende kõrval kirves, millega nad võisid ennast pooleks raiuda (nt jalad otsast või vastavalt sealt maalt, milleni tumedus oli jõudnud).  See tundub võigas, kuid see oli parem, kui lasta lögal enda üle täielikult võimust võtta, sest sel juhul oli käes surm.  Imekombel aga need, kes suutsid ennast raiuda, pääsesid ja ei surnudki. 

Siis olin korraga uhkes söögisaalis. (Tundus, et see koht oli kohe eelmise kõrval.)  Laud oli kaetud ja võisin istuda lauda, aga enne tahtsin kindel olla, et Carl oleks ka seal ja märkasin, et kuigi seal olid mõned, keda ma olin enne näinud ennast potist vabaks raiumas (täiesti tervetena) olid ometi väga paljud toolid laua ümber veel vabad, isegi enamus. 

Siis ma ärkasin unest ja mäletasin kõike mida olin näinud ja teadsin, et pean selle kirja panema.  Olen terve päeva mõtisklenud, et miks just Carl.  Nüüd siin kirjutades mõistsin, et ta sümboliseerib kõiki mu lapsi. 

Lõpuks avanes võimalus ka lugeda 2.Nefi 1 peatükki ja unenägu sai tähenduseJ

Meeldetuletus emaduse tähtsast rollist

Kuulasin ja seejärel lugesin täna president Spencer W. Kimballi 1974 aasta kevadise üldkonverentsi kõnet.  Terve kõne oli suurepärane http://www.lds.org/general-conference/1974/04/guidelines-to-carry-forth-the-work-of-god-in-cleanliness?lang=eng Järgnev lõik aga räägib emaduse pühadusest.

 

"Now our mothers have a sacred role. The following is a partial quote from the First Presidency of the Church. We reaffirm it strongly:

“Motherhood thus becomes a holy calling, a sacred dedication for carrying out the Lord’s plans, a consecration of devotion to the uprearing and fostering, the nurturing in body, mind, and spirit, of those who kept their first estate and who come to this earth for their second estate ‘to see if they will do all things whatsoever the Lord their God shall command them.’ (Abr. 3:25.) To lead them to keep their second estate is the work of motherhood, and ‘they who keep their second estate shall have glory added upon their heads for ever and ever."

“This divine service of motherhood can be rendered only by mothers. It may not be passed to others. Nurses cannot do it; public nurseries cannot do it; hired help cannot do it—only mother, aided as much as may be by the loving hands of father, brothers, and sisters, can give the full needed measure of watchful care.

“The mother who entrusts her child to the care of others, that she may do non-motherly work, whether for gold, for fame, or for civic service should remember that ‘a child left to himself bringeth his mother to shame.’ (Prov. 29:15.) In our day the Lord has said that unless parents teach their children the doctrines of the Church ‘the sin be upon the heads of the parents.’ (D&C 68:25.)“Motherhood is near to Divinity. It is the highest, holiest service to be assumed by mankind. It places her who honors its holy calling and service next to the angels. To you mothers in Israel we say, God bless and protect you, and give you the strength and courage, the faith and knowledge, the holy love and consecration to duty, that shall enable you to fill to the fullest measure the sacred calling which is yours. To you mothers and mothers-to-be we say: Be chaste, keep pure, live righteously, that your posterity to the last generation may call you blessed.” (“Message of the First Presidency,” Deseret News Weekly Church Edition, October 1942, p. 5.)

Eelmine kõne eesti keeles, tänu õde Crandallile ! :)

Ohud, mis ähvardavad Kirikut seestpoolt

Ezra Taft Benson

1964. a oktoober

    Mõned aastad tagasi hoiatas Issanda prohvet Joseph F. Smith: „On vähemalt kolm ohtu, mis ähvardavad Kirikut seestpoolt. ..” (Gospel Doctrine, lk 312) Ta soovitas samuti Kiriku üldjuhtidel lakkamatult inimesi nende eest hoiatada. Need ohud on järgmised: maailma prominentsete isikute meelitused, valed hariduslikud ideed, seksuaalne ebapuhtus.

Ma tahaksin pisut neid kolme ohtu kommenteerida.

Meelitused

Esiteks, maailma prominentsete isikute meelitused. Õpetaja hoiatas: „Häda teile, kui kõik inimesed teist räägivad head” (Luuka 6:26)

Viimse aja pühadena on meid ära aetud, rünnatud, vääriti mõistetud ja laimatud. Oleme olnud omamoodi rahvas. Nüüd oleme vastamisi maailma tunnustusega. See on olnud tervitatav muutus, kuid kas me talume omaksvõtmist? Kas me suudame seista vastakuti tunnustuse ohtudega? Inimese edu tunnil võib tunnustus ole tema suurim oht.

Pole midagi halba inimeste austuses, kui see on hea asja eest, kui isik pälvib au tänu õigemeelsele elule ja kui ta auavalduste saatel elab auväärselt. Inimene peaks püüdlema selle poole, et tal oleks ohtralt head mõju.

Siiski, vooruslikkus pole ainus põhjus, miks kedagi valitakse välja ja tõstetakse esile. Maailm muutub üha pahelisemaks ning üks võimalik viis olla maiselt edukas võib olla pahelistega ühinemine. Aeg on lähedal, kui viimse aja pühadel on vaja suurt julgust, et seista enda omamoodi standardite ja õpetuse eest – kogu oma õpetuse eest, sealhulgas mõned tõsisemad põhimõtted nagu vabaduse põhimõte. Vastuseis sellele tähtsale vabaduse põhimõttele põhjustas surelikkusele eelnenud elus selle, et paljud meie vennad ja õed kaotasid taevases sõjas oma pärandi.

Me oleme kaugel ajast, kui meie esiisasid kiusati taga nende omamoodi uskumuste pärast. Mõned meist tahaksid justkui jagada nende autasu, kuid sageli kardavad seista põhimõtete eest, mis on meie generatsiooni jaoks vastuolulised. Me ei pea reklaamima tagakiusamist, kuid samuti ei peaks me jääma vait, kui meid ümbritseb jahmatav kurjus, sest see teeb meist inimeste pelgajad. Me ei peaks lahkuma kohustuste rajalt, et üles võtta risti, mida polegi vaja kanda, kuid samuti ei peaks me astuma kõrvale ristist, mis lebab selgelt meie kohustuste rajal.

Me elame maailmas ja ma kardan, et mõned meist muutuvad liiga palju maailma sarnaseks. Selle asemel et olla jätkuvalt omamoodi rahvas, tunnevad paljud uhkust sellest, kuivõrd palju nad on nagu kõik ülejäänud, samal ajal kui maailm muutub üha pahelisemaks. Issand, kui Ta palvetas oma apostlite eest, üles: „Maailm vihkab neid; sest nad ei ole maailmast, nõnda nagu mina ei ole maailmast” (Johannese 17:14). Viimse aja pühadena on ka meid kutsutud olema maailmast väljaspool.

Mõned asjad on muutumatud – hindamatud. Me peame ankurdama endid elu igaveste tõdede külge, sest elu on igavene. Inimeste auavaldused on sageli lühiajalised. Kibeledes poliitiliste ametite au järele või alistudes avaliku glamuuri ja maise tunnustuse survele, ei ole mõned meist enam valmis seisma kõigi evangeeliumi põhimõtete eest. Me püüame õigustada oma patusust, väites, et kui me saame teatud tiitli või positsiooni, siis millist head me võiksime korda saata. Seega kaotame oma pääste, püüdes jõuda auavaldusteni. Mõnikord vaatame endi ümber ja leiame vähemalt ühe, kes on meiega nõus, nii et meil on seltskond, kes võib usust taganemist õigustada. Me ratsionaliseerime, öeldes, et ühel päeval jõuab ka Kiriku õpetus meie mõtlemisele järele.

Otsides maailma tunnustust, meeldib meile saada auavaldusi inimestelt, keda maailm austab. Kuid selles on tõeline oht, sest sageli selleks, et neid austusavaldusi saada, peame omaks pidama ja järgima saatanlikke mõjutusi ja põhimõtteid, mis tõstsid mõned neist inimestest prominentsetele positsioonidele.

Pahelised reklaamivad pahelistele üha rohkem selle maailma au. Võime seda näha tähelepanust ja auhindadest, mida saavad filmid, kirjandusteosed, kunst, ajakirjandus jne. Näeme oma ajalehtedes, kuidas paljuloetud kolumnite autorid toetavad sotsialismi, satuvad pidevalt valede kätte ja kordavad jätkuvalt kommunistlikku loosungit. Üha vähem ja vähem näeme seda, kuidas maailm autasustab vooruslikke, ja kui seda tehakse, siis toimub see petlikult, selleks et panna meid alla neelama ohtralt halba, mille eest pahelisi autasustatakse veelgi külluslikumalt.

Jah, president Joseph F. Smithil oli õigus. Tänapäeval võtab meis võimust maailma prominentsete isikute meelituste katk.

Valed hariduslikud ideed   

Viimaste aastate jooksul on paljud meie haridusinstitutsioonid saatnud välja üha  rohkem õpilasi, keda on koolitatud amoraalsuse, relatiivsuse ja ateismi osas – õpilased, kellelt on võetud usk Jumalasse, kel pole püsivaid moraalseid põhimõtteid või arusaamist meie konstitutsioonilisest vabariigist ja meie kapitalistlikust, vabakaubanduslikust majanduslikust süsteemist. See järgib mustrit, mis loodi aastaid tagasi mõnes meie põhiülikoolis, mis koolitasid paljusid õpetajaid ja juhte haridusalal üle riigi.

Sellise õpetamisviisi viljad on olnud traagilised, mitte ainult sellega seotud isikute jaoks, vaid samuti lapsevanematele ja kogu riigile. Nägime neid traagilisi vilju mõnede meie poiste juures Koreas.

Kui hiljuti viidi õpilaste hulgas läbi küsitlus, kumba nad eelistaks, kas tuumasõda või kommunistidele alistumist, siis neis ülikoolilinnakutes, mida olid enim mõjutanud argpükslikud valeõpetused majanduslike põhimõtete, ateismi ja amoraalsuse kohta, valiti rohkem alistumist. Ühes väga liberaalses ülikoolis oli üle 90% alistumise poolt. Muud küsitlused moraalsete standardite kohta on samamoodi hoiatavad. Rohkem häiriv on fakt, et mida enam loenguid õpilased võtavad, seda halvemaks muutub nende mõtlemisvõime. Esmakursuslased, kes on alles kodust või töölt lahkunud, ei paista niivõrd ajupesust mõjutatud olevat kui viimase kursuse õpilased.

Mõningate koolide vilistlased on väljendanud oma muret. Üks Yale’i vilistlane kirjutas mõni aasta tagasi raamatu pealkirjaga „Jumal ja inimene Yale’is” („God and Man at Yale”). Teine grupp (sealhulgas Teddy Roosevelti vapper poeg Archibald) Harvardist rajas Veritas Foundationi ja kirjutas raamatu „Keynes Harvardis” („Keynes at Harvard”), näidates, mis määral on hävituslik Fabiani majanduslik filosoofia tunginud haridus- ja valitsusasutustessse. Murelikud haridustöötajad on hakanud raamatuid kirjutama. Professor E. Merill Root kirjutas teosed „Kollektivism ülikoolis” ja „Ajupesu keskkoolides” („Collectivism on the Campus”, „Brainwashing in the High Schools”). Dr Max Rafferty, osariigi koolide ülevaataja Californias, kirjutas teosed „Kannatage, väikesed lapsed” („Suffer, Little Children”) ja „Mida nad teie lastega teevad” (What They Are Doing to Your Children”).  

Kooli ajalooõpikutest on välja võetud mõned olulisemad fraasid Ameerika ajaloos. This Week Magazine vaatles hiljuti ajalooraamatuid, mis anti välja enne 1920. aastat ja pärast seda. Patrick Henry kuulsaid sõnu „Give me liberty or give me death” (Anna mulle vabadus või anna mulle surm) oli varasematest 14 tekstist kaheteistkümnes märgitud, kuid hilisemates ainult kahes tekstis 45-st. Ehk võib see selgitada õpilaste protsenti, kes on nõus kommunismile alistuma. 

Kogu protsess võib olla üsna kaval. Noored inimesed teavad, kes parimad töökohad on ülikoolide lõpetajatele. Nad tahavad koolis edukad olla. Kui saabub eksamite aeg, peavad nad vastama õpetajale, mida viimane tahab. Akadeemilise vabaduse maskeeringu all – mille puhul mõned tunnevad, et see on vabadus hävitada vabadus – jätavad mõned õpetajad endale privileegi õpetada valet, hävitades usu Jumalasse, naeruvääristades moraalsust ja alavääristades meie vaba majanduslikku süsteemi.  Kui küsimus, mis peegeldab õpetaja valeõpetusi, ilmuvad eksamis, siis kuidas vastab õpilane, kes usub Jumalasse ja moraalsusesse ja meie põhiseadusesse? Üks õpilane kirjutas oma eksamisse seda, mida õpetaja ootas, kuid lisas kirjale: „Hea professor see ja see. Ma tahtsin lihtsalt, et te teaks, et ma ei usu ühtegi sõna sellest, mida ma just kirjutasin.”

Selliseid professoreid ei huvita tõde või küsimusele antavad erinevad vastused. Nad kalduvad vale poolele. Kui nad näevad, et on teine pool, viidatakse sellele kui vaid mööduvale ja naeruvääristatakse seda. Et jätta mulje, et nad on objektiivsed, kutsuvad need professorid sageli kedagi loengus ette kandma erinevat vaatenurka, kuigi õppejõud ise kulutab terve semestri, rõhutades teist arvamust.

Tõde, kui sellele antakse sama palju aega ja rõhutatakse sama palju kui valet, tõestab ennast alati. Kui meie noored õpilased kulutaks tõe õppimisele sama palju aega kui vale õppimisele, siis pole küsimustki, mis on tulemus. Probleem tuleb esile, kui õpilane on õpingute suure koorma all ja tal tuleb korrutada tagasi seda, mida professorid on öelnud, nii et tal ei ole võimalust võtta aega, et tõde õppida. Kui ta ei õpi tõde, siis ühel päeval peab ta selle tagajärjel kannatama. Paljud ausad õpilased on pidanud pärast lõpetamist õpitu meelest laskma ja värskendama teadmisi põhimõtete osas, mis ei muutu kunagi ja mida oleks kohe alguses pidanud õpetama.

Need valed hariduslikud ideed on maailmas esile tunginud ja ka meie süsteemi õpetajate hulgas pole sellest täielikult pääsetud. Kirikus on õpetajaid, kes samal ajal, kui nad on usust taganemise teel, püüavad ikka Kiriku liikmeteks jääda, sest liikmeks olemine aitab neil efektiivsemalt pühasid valele teele viia. Kuid nende kohtumõistmise päev on saabumas ja kui see tuleb, siis mõnede jaoks oleks olnud parem, nagu Päästja ütles, kui veskikivi oleks pandud neile kaela ümber ja nad oleks uppunud mere sügavusse, et nad poleks saanud juhtida eemale ühtki Kiriku noort.

Issand on öelnud, et Tema Kirikut ei võeta enam kunagi usust taganemise pärast maa pealt ära. Kuid Ta ütles samuti, et mõned Kiriku liikmed langevad ära. Individuaalset usust taganemist on minevikus olnud, see toimub praegu ja tulevikus suureneb nende inimeste arv veelgi. Kuigi me ei saa päästa kogu karja pettuste eest, siis me peaksime ilma õpetust ohustamata püüdlema selle poole, et päästa neist nii paljud, kui me suudame. Nagu president Clark ütles: „Meie ümber on suurim propaganda näitus, mida maailm on kunagi näinud.”

Vanemad, hoidke oma laste ligi; te ei saa delegeerida oma vastutust haridustöötajatele, ükskõik kui kompetentsed nad võivad olla. Vanematel on kohustus õpetada oma lapsi, rääkida nendega probleemidest, arutada, mida nad on koolis õppinud. Pole tark ega turvaline, nagu president Stephen L. Richards ütles, jätta meie haridussüsteemi määratlemine ja hariduspoliitika üksnes professionaalsetele haridustöötajatele.

Õpilased, uurige prohvetite kirjutisi. Õnneks on järjepidev seisukoht, mille Kiriku prohvetid on võtnud seoses eluliselt tähtsate probleemidega, millega see rahvas on vastakuti, kirja pandud suurepärases teoses pealkirjaga „Prohvetid, põhimõtted ja rahvuslik püsimajäämine” („Prophets, Principles and National Survival”), autoriks Jerreld L. Newquist.

Õpilased, palvetage inspiratsiooni ja teadmiste eest. Pidage oma vanematega nõu. Olgu pühapäev see päev, mil te täidate oma vaimsed patareid järgmiseks nädalaks, lugedes häid Kiriku raamatuid, eriti Mormoni Raamatut. Võtke aega mediteerimiseks. Ärge laske inimeste filosoofiatel ja valedel end kõigutada. Hoidke raudsest käsipuust kinni. Õppige sõeluma. Õppige Püha Vaimu õhutuste ja tõe õppimise teel eristama valet. Jah, valed hariduslikud ideed on tänapäeval suur oht.

Ebamoraalsus

Kolmandaks, seksuaalne ebamoraalsus. Seksuaalne ebamoraalsus on rästik, mis ründab maailmas, kuid tänapäeval samuti Kirikus. Seda mitte tunnistada viitab liigsele enesekindlusele ja see on justkui oma pea liiva alla panemine. Kuritegudest on ainult mõrv ja Püha Vaimu eitamine eespool lubamatuid seksuaalseid suhteid, mida me kutsume hooramiseks, kui sellega on seotud isik, kes pole abielus, või suuremaks patuks abielurikkumiseks, kui isik on abielus. Ma tean, et maa seadused ei suhtu nii tõsiselt voorusetusesse nagu Jumal ega karista nii rangelt nagu Jumal, kuid see ei muuda selle jäledust. Jumala silmis on meeste ja naiste jaoks vaid üks moraalne standard. Jumala silmis on vooruslikkus alati ajatu.

Loomulik soov meeste ja naiste jaoks olla koos pärineb Jumalalt. Selline läbikäimine on siiski määratletud seadustega. Kõik see, mis on määratud abielu jaoks, on abielusidemete sõlmimise järel Jumala silmis õiged ja sobilikud ning täidavad käsku paljuneda ja täita maa. Kuid samad asjad abielust väljaspool on needus.

Ükski patt ei põhjusta rohkem Issanda Püha Vaimu kaotamist inimeste hulgas kui seksuaalne lõtvus. See paneb inimesed komistama, needes nende kasvu, hämardades nende vaimseid võimeid ja muutes nad patule vastuvõtlikuks.

Hiljuti kommenteeris noor mees, et kui ta lõpetaks raamatute lugemise, teleri vaatamise, filmide vaatamise, ajalehtede ja ajakirjade lugemise ja koolis käimise, siis oleks võimalus, et ta võiks elada puhast elu. See selgitab paljuski salakavala kurjuse ulatust, sest maailm suhtub patusse kergelt. Kurjuse jõud suurendavad inimeste iha ja ei ütle midagi traagiliste tagajärgede kohta. Paljudes filmides lastakse kangelasel kuritööga vabalt pääseda, seni kuni ta selle üle nalja viskab või selgitab, et ta ei saanud muud teha, või kui filmi lõpus näidatakse ühte väikest voorust, mis peaks katma kõige suurema patu. Paljud meie riigi tähtsamad ajakirjad lubavad endale vulgaarsust, kuid püüavad seda varjata, lisades ka teisi artikleid.

Nii segaseks on muutunud meie väärtused ja moraalinormid, et mõned noored ei julge sigaretti puudutada, kuid lubavad seksuaalseid puudutusi. Mõlemad on valed, kuid üks on väga palju tõsisem.

Vanemad peaks andma oma lastele kindlaid juhiseid vooruslikkuse kohta juba varases eas, nii nende füüsilise kui ka vaimse kaitse nimel. Aastaid tagasi luges president David O. McKay, Jumal õnnistagu teda, kirja, mille oli kirjutanud proua Wesley oma kuulsale pojale Johnile. Soovitan seda teile kui otsuste tegemise juhist, mis puutub vooruslikkust. „Kuidas mõista kohut naudingu seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse üle? Kasutage seda reeglit: märka, mis iganes nõrgendab sinu otsustusvõimet, kahjustab sinu südametunnistuse tundlikkust, ei lase tunnetada Jumalat, võtab sinult tänulikkuse vaimsete asjade eest, mis iganes suurendab keha võimu mõistuse üle – see on sinu jaoks patt, ükskõik kui süütu see võib näida.”

Väldi ebamoraalsuse lõkse

Ehk võin soovitada mõningaid samme, et vältida ebamoraalsuse lõkse.

1)      Vältige hiliseid õhtutunde ja väsimust. Issand käskis minna varakult voodisse (ÕL 88:124) ja selleks on head põhjused. Mõned suurimad patud leiavad aset pärast südaööd, kui inimesed on väsinud. Juhid meie kogudustes, vaiades, harukogudustes ja misjonitel ei tohiks inimesi üleval hoida, eriti noori, isegi heade ürituste puhul.

2)      Kandke tagasihoidlikku riietust. Lühikesed seelikud pole Issandale meelepärased, kuid tagasihoidlikkus on. Tüdrukud, ärge olge oma allakäigu ahvatluseks, kuna kannate ebasobivaid ja liiga liibuvaid riideid.

3)      Olgu teil head sõbrad või mitte ühtegi sõpra. Olge ettevaatlikud sõprade valimisel. Kui teatud isikute juuresolekul tunnete end tõstetuna kõrgemale, olete heas seltskonnas. Kuid kui teie sõbrad või kaaslased innustavad vulgaarseid mõtteid, peaksite nende juurest lahkuma.

4)      Vältige seksuaalseid puudutusi, näiteks kaelustamine ja kaelapiirkonna ja muude kehaosade seksuaalne puudutamine, sest need asjad eelnevad täielikule vooruse kaotusele.

5)      Tehke sporti või trenni, mis oleks füüsiliselt vabastav. Saage halvast heaga võitu. Te suudate ületada paljud halvad kalduvused hea füüsilise ja tervisliku tegevuse kaudu. Terve vaim, mis on vaba keha ja meelt uimastavatest mõjudest nagu alkohol ja tubakas, on paremas vormis, et kurjast võitu saada.  

6)      Mõelge puhtaid mõtteid. Need, kes mõtlevad puhtaid mõtteid, ei tee räpaseid tegusid. Te pole Jumala ees vastutavad oma üksnes tegude eest, vaid ka mõtete eest. Nii et elage nii, et te ei punastaks häbi pärast, kui teie tegusid ja mõtteid peaks näidatama kirikus ekraanilt. Vana ütlus on ikka veel tõsi – te külvate mõtteid ja lõikate tegusid, te külvate tegusid ja lõikate harjumusi, te külvate harjumusi ja lõikate iseloomu ning teie iseloom määrab ära teie igavese saatuse. „Sest ta on niisugune, kes arvestab  iseennast” (ingl k „As a man thinketh, so is he”) (Õpetussõnad 23:7).

7)      Palvetage. Pole ühtegi ahvatlust, mis teie ette pannakse, mida te ei suudaks kõrvale heita. Ärge laske endal sattuda olukorda, kus on kerge kukkuda. Kuulake Vaimu õhutusi. Kui te olete parajasti seotud tegevusega, kus te ei tunne, et te saaks palvetada ja Issanda õnnistust küsida selle kohta, mida te teete, siis olete seotud vale tegevusega.

Jah – vältige hiliseid õhtutunde, riietuge tagasihoidlikult, otsige häid sõpru, vältige seksuaalseid puudutusi, olge heas füüsilises vormis, mõelge häid mõtteid, palvetage.

Õnnistagu Issand meid. Me oleme võtnud enda peale pühad lepingud. Me peame olema ustavad. Me oleme maailmas, see on tõsi, kuid me ei tohi osa võtta maailma halbadest asjadest. Olgem alati valvel, mis puutub maailma prominentsete isikute meelitusi, valesid haridusideid ja seksuaalset ebapuhtust. Palvetan selle eest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Kolm ohtu

Lõpuks leidsin kõne, mille lõike olen varemgi lugenud ja tsiteerinud.  Vanem Ezra Taft Benson rääkis 1964 aasta sügisesel üldkonverentsil teemal "Dangers That Threaten the Church Within"Soovitan lugeda.http://www.gapages.com/dangers.htm  Minu meelest on tähelepanuväärne, et kolmest punktist, mida ta välja toob, on üks selline, mis võibolla on paljudele kiriku liikmetele üllatav - valed hariduslikud ideed (false educational ideas).  Minu jaoks see ei ole üllatus:)