Veebruaris käisime Tartus. Me läksime sinna kolmekesi - mina, Carl ja issi. Põhiliselt läksime sinna ikka kooli pärast. Koolitundide algus oli "omapärane". Muidu olid koolipäevad huvitavad. Mina sain mudilaskooris õpetajalt kiita. Tegelikult tahtis ta mulle päevikusse kiituse kirjutada, aga ma ütlesin talle, et mul pole päevikut. Siis tuli tal meelde, et ma olen koduõppija! Carlil läks ka hästi. Ta sai õpetajalt matemaatika kohta kiita.
Pärast väsitavat koolipäeva läksime me Tartu vanalinnas asuvasse mänguasja muuseumisse. Seal oli palju huvitavaid mänguasju! Eriti meeldisid mulle sõitvad rongid, aga seal oli ka palju teatri- ja filminukke.

Hiljem läksime Lõunakeskusesse sööma. Pärast maitsva toidu nautimist läksime me Ahhaa keskust uudistama. Kahjuks pean tõdema, et seal ei olnud eriti huvitav. Kuid me käisime ka 4D kinos filmi vaatamas. Tegelikult mitte ainult vaatamas,vaid ka filmis toimuvast osa võtmas. See oli vinge. Carl hoidis juba enne filmi toolist kinni, aga päriselt ei olnudki see nii jube! Tahan sinna kindlasti veel minna! Kahju, et Tallinnas sellist kino veel pole.

Koju sõitmine oli pikk ja väsitav.Tegelikult oli tee päris halvas seisukorras, aga koju me jõudsime. Kodu on parim koht maaimas, mitte kusagil mujal pole nii hea!

Parim sõber:)

Kuigi külastasin oma sõpra Adannat üleeile on ikka tunne nagu see oleks olnud alles eile.
Sinnasõit oli päris pikk, vahepeal hakkas mul halb, aga õnneks elasin selle üle:) Adanna väike vend on nii armas, kuigi ta tiris mind juustest. Adanna tegi mulle ägeda soengu ja luurekat oli ka vahva mängida. Siis tegime veel tsirkust, mängisime lauamänge, tegelsime nukkudega, sõime. Muide toit oli väga hea! Mulle maitses eriti Adanna valmistatud salat, sest see tuletas mulle natuke meelde minu ema tehtud salatit. Sain proovida mängida täisviiuliga, see meeldis mulle väga. Varem ma ei teadnudki, et Adanna ja tema ema mängisid ka viiulit.
Bepa palus mainida, et talle meeldis ka külas väga-väga.
Kahju, et me üksteisest nii kaugel elame... Oleks tore, kui saaksime tihemini kokku.

Tõeline printsess on tänulik!

Millegipärast oleme viimasel ajal lugenud ja kuulnud nii palju sellest, et peaksime olema tänulikumad ja seda tänu ka rohkem väljendama. Tegelikult pole midagi imestada, on ju nö majanduskriis jne jne ja inimesed nagu ei oskakski enam tänulikud ja rõõmsad olla. Ometi on meil kõigil nii palju mille eest tänulik olla.
Siinkohal tahaksin tänada kõiki neid kes on sellel aastal minu ellu toonud rõõmu, pisaraid, igatsust, lohutust, kõiki kes on igasugusel eri kujul mu elu rikastanud:) AITÄH!
On öeldud, et Jumalal on kaks kodu, taevas ja tänulik süda. Mu süda on tõesti täidetud nii suure tänuga, esiteks olen ma tänulik selle eest, et saan elada siin maa peal, et mul on tore perekond. Olen tänulik, et saan elada just praegu, selle ajastul ja siin, Eestis. Olen tänulik, et meil on usuvabadus ja et ma saan olla Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse kiriku liige. Olen tänulik interneti eest:) jne jne Olen lihtsalt nii tänulik Taevasele Isale selle eest, et Ta mind armastab.
Ma soovin, et iga inimene võiks tunda Tema armastust oma elus katkematult. Soovin, et inimesed võiksid ära tunda Tema armastuse väljenduse oma igapäevases elus.
Kõigile tõstlistele printsessidele aga annan väljakutse õppida näitama oma tänulikkust järgmistel viisidel:
1. Õpi ütlema "aitäh"! Täna igal võimalusel ja ma luban sulle, et su elu saab olema ilus, rõõmus, rahulik ja meeldiv.
2. Pane iga päev päevaraamatusse kirja inimesed kes olid sinu vastu eriti kenad, proovi nende vastu samuti kena(m) olla.
3. Tee päevaraamatusse nimekiri saadud õnnistustest, täienda vastavalt tundele.
4. Täna Taevast Isa läbi palve iga päev.

Tõeline printsess pole eales tänamatu, nii et saagem tänulikuks:)

Printsessid ei ole ainult muinasjuttudes!

Iga tüdruk, olenemata vanusest, olgu ta siis 1 või 100 aastane on printsess. Kusjuures tõeline printsess! See blogi saab loodetavasti olema abiks kõikidele printsessidele:) nende muinasjutuliselt huvitavas tõelises maailmas.