Täna hommikul tükkis mulle vägisi pähe üks mõte ja taipasin, et pean selle kohta jagama täna tunnistust. Kahjuks ei olnud mul selleks aga kirikus võimalust, kuna kirgi küttis üles ühe venna rassismimaiguline sõnavõtt, mille järel hordidena inimesed tunnistama soovisid tulla. Iseenesest oli tore, et nii palju tunnistada soovijaid oli:)
Kuna ma aga pean Püha Vaimu õhutusele reageerima, siis jagan enda tunnistust seekord siin.
Me kasvatame oma lapsed üles vaenlase territooriumil. Jah, see vastane, kelleks on Saatan - kõigi valede isa, kes soovib meid tõmmata alla põrgusse ja teha sama õnnetuks kui ta ise on. Vastane ei maga, ta on alati valmis, kui me vaid talle võimaluse anname. Kui tegemist oleks reaalse, füüsilise sõjaga, ei saadaks me oma väikesi lapsi kesk lahinguvälja. Ma usun, et me hoiaksime neid enese lähedal. Tegelikult teeksime me kõik, et neil oleks võimalikult turvaline. Me õpetaksime neid hoiduma ohust ja püüaksime kõigest väest neid kaitsta, isegi oma elu hinnaga. Vähemalt mina teeksin seda... Meil ei ole tegemist tänapäevase lahingutehikaga, ometi on vaimne sõda isegi hullem. Vaimne surm on midagi palju õudsamat.
Nii nagu muistsed nefilased peaksime ka meie kindlustama kaitsemüüre, mitmekordistama valvet. Meie kodud on loodud olema kindlused maailma kurjuse eest. Ainult kodu saab võrrelda pühaduselt templiga. Me ei tohiks lasta miskil ebapühal ega -puhtal tulla meie koju. Ma tean, et Taevane Isa armastab oma lapsi. Nad olid tema omad, enne meie lasteks saamist. Ta on usaldanud nad meie hoolde. Ta on andnud meile juhised.
Ma tean, et Jeesus Kristus elab. Meil on elav prohvet. Pühakirjad on Jumala sõna. Evangeeliumi täius on maa peal. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
No comments:
Post a Comment