Koit saab varsti kolme aastaseks ja kuna mul on hetkel see võimalus, siis mõtlesin, et panen mõned mälestused kirja.
Koidu sünniga oli nii, et ämmaemand oli pakkunud välja mõtte, et pole vaja tingimata haiglasse tulla. Nii et päris viimase hetkeni ei olnud me täiesti kindlad, kus see tähtis sündmus aset leiab - kas kodus või haiglas (kuigi Fertilitas on minus alati pigem hotelli tunnet tekitanud).
Ühel hilisel juulikuu õhtutunnil lugesime Chrisiga järgnevat (äärmiselt teemakohast) blogipostitust http://heathon.blogspot.com/2010/07/this-is-where-my-passion-comes-from.html kui järku käis plõks ja veekott plahvatas. Chris helistas ämmaemandale ja seadsime sammud/auto haigla poole. Haiglasse jõudes olid tuhud 5-8 minutiliste vahedega. Läbivaatusel arvas Ira, et aega on küll ja küll, minul oli siiski teine tunne:) Siis sain vette ja nagu Ira veidi aja pärast ütles "pedaal läks põhja", tuhud läksid peaaegu kohe tugevateks ja olid vaid vaevu kahe minutiliste vahedega, siis ühe minutiliste vahedega ja juba tulidki pressid. Esimese päiksekiirega sündiski Koit. Kõik kokku kestis vaid mõned tunnid. Viimane tund oli aga pöörane! Koit sündis nagu torpeedo ja esimesest hingetõmbest oli selge, et sündinud on "häälega" tegelane. Ma olen ääretult tänulik ämmaemand Irale ja oma kallile abikaasale, kes mõlemad mind toetasid ja nii palju kui võimalik aitasid. Nendel kõige valusamatel hetkedel tundsin kuidas mu ümber olid veel mitmed teised ja ma tean, et ma ei kujutanud seda lihtsalt ette.
Iga lapse sünd on olnud eriline, just nagu igaüks neist on eriline. Olen nii tänulik, et mul on võimalus olnud anda elu.
No comments:
Post a Comment