Omapärane unenägu

Läksin õhtul magama mõttega, et küll on kahju, et nädalavahetus nii kiirelt läks ja et ma jäin haigeks ja nüüd ei saanudki lugeda 2.Nefi 1 peatükki ja et huvitav millest see küll täpselt räägib ja tundsin, et peaaegu ei suuda ära oodata järgmist päeva, et seda lugeda.

Unenägu algas sellest, et ütlesin Carlile „Tule!“ja ta vastas „Ma ei saa!  Vaata!“  ja ma vaatasin ning nägin, et ta oli justkui mingis suures savist lillepotis jalgupidi kinni ja selles potis olev must löga justkui võttis tema üle võimust, nagu Carl oleks paber, mis ühest otsast märjaks saades ajapikku üleni märjaks läheb.  See tume asi imbus aina kõrgemale ja kõrgemale.  Ma märkasin, et olid veel teised kes samamoodi ühe koha peal seisid, kõigi üle tumedus võimust saamas.  Ütlesin Carlile, et sa pead tulema, sa pead ennast sellest vabastama.  Siis nägin, et kui inimene ei suutnud ennast ise selles potist välja tõmmata,  oli nende kõrval kirves, millega nad võisid ennast pooleks raiuda (nt jalad otsast või vastavalt sealt maalt, milleni tumedus oli jõudnud).  See tundub võigas, kuid see oli parem, kui lasta lögal enda üle täielikult võimust võtta, sest sel juhul oli käes surm.  Imekombel aga need, kes suutsid ennast raiuda, pääsesid ja ei surnudki. 

Siis olin korraga uhkes söögisaalis. (Tundus, et see koht oli kohe eelmise kõrval.)  Laud oli kaetud ja võisin istuda lauda, aga enne tahtsin kindel olla, et Carl oleks ka seal ja märkasin, et kuigi seal olid mõned, keda ma olin enne näinud ennast potist vabaks raiumas (täiesti tervetena) olid ometi väga paljud toolid laua ümber veel vabad, isegi enamus. 

Siis ma ärkasin unest ja mäletasin kõike mida olin näinud ja teadsin, et pean selle kirja panema.  Olen terve päeva mõtisklenud, et miks just Carl.  Nüüd siin kirjutades mõistsin, et ta sümboliseerib kõiki mu lapsi. 

Lõpuks avanes võimalus ka lugeda 2.Nefi 1 peatükki ja unenägu sai tähenduseJ